Kuidas mängida parmupilli II

Minu parmupillimängu õpetuse teine peatükk keskendub meloodiate mängimisele.

Suu kuju muutmise läbi erinevate ülemhelide võimendamiseks on olemas üsna konkreetne tehnika, millele mõnikord viidatakse kui “Norra tehnikale” või “kõri kinni-lahti tehnikale”.

Kes tahab ülemheliteooriast täpsemalt teada, soovitan lugeda näiteks Vladimir Markovi saiti: http://www.varganist.ru/41e.html ja Robert Vandre saiti: http://www.rvandre.de/tones.html#Natural

Ülaltoodud linkidel on parmupillinootide leidmist üsna põhjalikult kirjeldatud. Siin blogis püüan seletada nii nagu ma soovin, et mulle oleks seletatud, aga kindlasti tuleb kasuks, kui te mujalt juurde uurite selle kohta.

*Esiteks, teen teid teadlikuks sellest, et kurgul on kaks põhiasendit: kinni ja lahti. Lõdvestunud asendis, siis kui saab suu kaudu hingata, on kurk lahti. Kinni on kurk aga näiteks siis, kui hakkad ütlema “K”, aga ei lase häälikut lahti. Kinnise kurguga ei saa suu kaudu hingata.

*Soovitan teil lahtise kurguga üles otsida kolmkõla (C-duuris on selleks Do-Mi-Sol). Mängi järjest Do-Mi-Sol-Mi-Do, proovides erinevaid keele asendeid, kuni leiad enam-vähem õige koha. Do puhul on keel all, Mi ajal liigub üles ja Sol on veel kõrgemal. Do’st allapoole jääb veel 4 kättesaadavat nooti, nii et päris ekstreemselt suureks ei ole mõtet suud Do jaoks ajada. Mina tegin alguses selle vea, et oletasin, et Do ajal on keel nii maas kui saab, Mi ajal tõusab umbes suuõõne keskele ja Sol ajal on vastu suulage. Tegelikult jäävad kõik need kolm nooti suuõõne keskmest veidi allapoole ja on üsna ligistikku, nii et pigem võib endale võtta ülesandeks keelega võimalikult väikeseid liigutusi teha.

*On parem, kui teil ei ole see kõige odavam Austria suveniirpill, kuna sellega tavaliselt ei saa kõiki noote kätte. Ja väga madalatele pillidele kehtivad ka veidi teised reeglid. Parmupillid kõrgest F’ist kuni kõrge B’ni on parim vahemik ülemhelide mängimiseks.

*Järgmisena tulevad mängu kurgu asendid. Parmupilli heliredeli mängimine käib nii, et kui teil lahtise lahtise kurguga kolmkõla on käes, tuleb iga kolmkõla noodi järele lisada noot sama keele asendiga, aga kinnise kurguga.

Do – 1 keele asend, lahtine kurk

Re – 1 keele asend, kinnine kurk

Mi – 2 keele asend, lahtine kurk

Fa – 2 keele asend, kinnine kurk

Sol – 3 keele asend, lahtine kurk

La – 3 keele asend, kinnine kurk

Si – 4 keele asend, jne

*Parmupilli ülemheliskaala erineb tavalisest tempereeritud skaalast, mida võib klaveriga mängida. Vladimir Markovil on SIIN üleval mõned head harjutused algajale, parmupilliheliredelid ja ühtlasi, kui te muusikaga varem tegelenud ei ole, saate sealt kuulata, kuidas kõlab kolmkõla.

*Nagu Markovgi kirjutab, saab parmupillil tegelikult mängida üle kahe oktaavi, heade madalate pillidega isegi kolm, aga ma oletan, et kui teil juba see esimene põhiline skaala selge on, oskate tunde järgi ka ülejäänud vajaminevad noodid üles leida. Kui ei, lugege Markovi lehte.

(⊙_◎)

Mul läks nii, et kolmkõla sain juba ilma juhendamiseta intuitiivselt selgeks. Kurgu sulgemise ja avamise tehnikast kuulsin Cätlin Jaago juhendatud paaritunnises parmupilliõpitoas ja siis läks umbes nädal, et sellega veidike harjuda ning veel umbes nädal, et aru saada, et ma mõnedest asjadest olen siiski valesti aru saanud. Kui usinalt harjutada ja head juhendust saada, võib paari päevaga meloodiate mängimise selgeks saada.

Paljude parmupillientusiastide arvates on parmupilli abil meloodiate mängimine kõige vingem asi, mida parmupilliga saab teha. Mina nii ei arva, aga kasulik on seda osata siiski.

Lõpetuseks, kurgutehnikaga mängitud “Põhjapõdrakarjuse laul”, mängib seesama Vladimir Markov kelle saidile ma olen siin palju viidanud.