Edasi minek

Istun koos hea sõbraga tema uues kontoris. Ta on sinna alles äsja kolinud, nii et midagi eriti ilusat seal veel ei ole – 90ndate euroremont ja päevavalguslambid. Vaatan teetassi ega tea, mida samal ajal vaatab mu sõber. Tõstan korraks pea ning hetkeks me pilgud kohtuvad, aga siis vaatan kohe jälle tassi. Mu jalad on hakanud paigalistumisest külmetama. Oleks vist aeg koju minna. Mu tüdruk on täna ära, nii et jõuaksin enne und veel natuke üksinda arvuti taga istuda, ilma et peaks mõtlema, miks ma oma sõbrale silma ei oska vaadata.
„Mäletad sa, kui tegime kõigepealt poolteist hapet ja siis sõime seeni?“ küsib sõber pärast pikemat vaikimist – just hetk enne seda, kui oleksin öelnud, et ma hakkan nüüd minema.
„Jah,“ vastan ma jõuetult, samal ajal mingil ebameeldival viisil suunurki kergitades, justkui oleks naeratamine praegu kohustuslik.
Mu sõber vist tahab midagi meeldivat meelde tuletada, aga minus tekitab tollele tripile mõtlemine ebamugavust. Ilmselt seepärast, et tunnen vastuolu oma praeguse seisundi ja toona leitud tõe vahel. Kas olen ma nüüd oma eluga vales suunas läinud või oli see kõik pelgalt meelepete, mis me tol õhtul kogesime? Kumb on tõde? Ilmselt olen lihtsalt liiga eneseteadlik. Tundub, et mu sõber on ikkagi siiram inimene kui mina, kuigi mulle tihtipeale näib just vastupidi.
„Mäletan ikka,“ ütlen nüüd juba veidi soojemalt.

Mäletan, kuidas peas ja kehas oli raske tunne. Mingi vahutav infojõgi tahtis voolata minu mõistusejärve, aga lüüsiväravad olid veel suletud, ja kui ma nad oleksin avanud, kas siis kaldad oleksid kadunud? Kuulsime sõbraga kõrkjates ragistamist ja ma olin kindel, et seal olid metssead. Samal ajal lüüsiväravad vaikselt avanesid, kõik muutus aina mustrilisemaks, värviline infojõgi voolas mu järve, aga järv oli muutunud lõuendiks, millelt kruntvärv veel puudu. Veidike kartsin ka eelseisvat metsseaga kohtumist. Natuke liiga palju oli kõike ja see ajas mind iiveldama. Peagi selgus, et kõrkjates ragistasid hoopis lambad ja meie olime lambakarjamaal, mis millegipärast näis mulle kuidagi ebamugavalt tähenduslik. Lambapabulad olid nii päris, et nad oleksid nagu mingi teise planeedi elanike poolt sinna jäetud. Miski tõmbas mind ühe neeme tippu, eemale lambapabulatest. Läksin sinna ja istusin suurele kivile. Lained mängisid spetsiaalselt minule mõeldud muusikat ja see oli ilus, aga ehk liigagi ilus ja tegi mind seepärast veidi rahutuks. Justkui lained oleksid otsustanud mulle mingisuguse helilise orgasmi tekitada ja mitte peatuda ka siis, kui see käes oli. Tuul hakkas vist tõusma. Sõber tuli mulle järele ja pakkus, et võiks edasi minna. Pidasin seda suurepäraseks mõtteks ja hakkasimegi mööda rannaäärt minema.
Olime umbes paarsada meetrit edasi läinud ja minu iivelduse taaskordse esilekerkimise tõttu ühele kivipangale maha istunud ja mõtlesin, et ei tea, kas kõik otsused mu

elus on ikka olnud need kõige õigemad ja kas minuga ja minu lähedastega on kõik hästi ja võib-olla on nende elus ikka liiga palju mingeid kasutuid vaime. Korraga aga küsis mu sõber, mis ma mõtlen ja vastasin siis midagi üldist, mis aga siiski enam-vähem kirjeldas mu meeleseisundit. Seepeale küsis sõber, kas ma olen proovinud lihtsalt mitte mõelda. Mõtlesin, et seda võiks ju proovida küll ja see õnnestuski mul väga kergesti. Ma lihtsalt ei mõelnud enam midagi. Nüüd ma hoopiski teadsin. Teadsin, et olen superäge ja et ka Universum, kellega mul äsja mingi isiklik side oli tekkinud, arvas samuti. Teadsin, et iga mu liigutus on looming. Kastsin hooletu elegantsiga näpuotsad merevette. See oli minu ja Universumi vaheline kirjavahetus. Ma olin geniaalne kunstnik! Kõik oli täpselt nii nagu peab ning minu lähedastega oli tegelikult kõik väga hästi, aga mõnikord nad lihtsalt kippusid unustama, et nad on kõige ägedamad üldse.
„Läheks äkki edasi,“ ütles üks meist, olles teadlik oma öeldu mitmetähenduslikkusest ja ka sellest, et kaaslane öeldust vähemalt sama sügavalt aru sai.

Oleme kontoris ja näib, et valetasin enne – ma ikkagi ei mäleta eriti. Kuidas muidu on nii, et tahan minna koju, et olla üksinda, kuigi mul oleks praegu võimalik hoopiski oma üliandeka sõbraga sügavatel teemadel mõtteid vahetada. Väga tahaks loota, et kõik ei sõltu ainult sellest, kui palju on vereringes parasjagu LSD-d ja psilotsübiini. Tundus ju toona, et kõik probleemid olid nüüd igaveseks

lahendatud. Kas minu praegune skepsis on millekski vajalik või olen ma suvest saati ainult mandunud?
„Aga mis sa arvad, kuidas siis ikkagi oli?“ küsib mu sõber, „meie tegime selle tormi ju?“
„Ma mõtlen, et äkki on nii, et sellises seisundis oled sa kõigega nii sünkroonis, et polegi vahet, kas torm tekkis meie mõtete tõttu või meie mõtted tormi tõttu,“ vastan ma jällegi mingit jõuetust tundes. Mu vastuses ei ole midagi eriti originaalset, loomingulist. Võiksin hoopis vastata, et muidugi, mu kallis sõber, meie selle tormi tegimegi!

Olime jällegi mõnisada meetrit mööda mereranda edasi läinud, kui kohtusime ühe kaunite mustritega kaetud kivipankadest koosneva nuki tipus luigeperekonnaga. Olime lõpetanud mõtlemise ja hakanud teadma. Olime jõudnud lambakarjamaalt luigemaale! Märkasime, et kaugel silmapiiril sähvisid välgud, mis näisid olevat sinna tekkinud just sellepärast, et meie peas nii tormised teadmised olid. Nüüd luigemaal neid värvilisi välgusähvatusi imetledes oli tunne, et enam paremaks minna ei saa, aga justkui selleks, et meile vastupidist tõestada, tulid välgud aina lähemale, neid oli järjest rohkem ja hakkas kostma madalat mürinat. Vaimustusime sellest üha enam ning jälgisime, kuidas tume pilvefront tuli silmapiirilt otse meie suunas.
Läks kiiresti pimedaks ja hakkas vihma sadama, aga kuna välgusähvatused endiselt lähenesid ja muutusid ikka värvilisemaks, siis ei saanud me mitte ära minna. Mustritele

ja välgusähvatustele järgnesid visuaalsed värvilised kajad. Me ei hoidnud oma vaimustushüüdeid tagasi ja tundus, et torm väga otseselt ning kuidagi eriti graatsiliselt ja jõuliselt reageeris nendele sõnadele. Kui jõudsin jälle mõelda, et enam paremaks kindlasti minna ei saa, lõi korraga terve taevas ergastes toonides helendama ja kõik oli valge nagu päeval. Sõber ütles, et loodus on kindlasti kõige ilusam asi üldse ning kohe, ilma mingi kõhkluseta, hakkas äike ragisema ikka ja üha valjemini. Mu pea käis ringi sellest, kui hea mul olla oli.

Aga praegu mu jalad külmetavad ja päevavalguslamp sõbra uues kontoris väsitab silmi. Minu eelnev ideoloogiliselt korrektne, kuid ebaoriginaalne vastus lõpetas meie vestluse ja me enam ei räägi sellest korrast, kui tegime poolteist marki LSD-d ja seeni.
„Eks ma vist hakkan siis minema,“ ütlen lõpuks ning see on üks loomulikumaid asju, mis ma tol õhtul seal kontoris öelnud olen.

Nüüd aga istun kodus, arvuti ees, jalad on soojad, kirjutan seda teksti ja proovin oma elust aru saada. Ja ma mõistan, et tegelikult see lause „eks ma vist hakkan siis minema“, nagu ma seal kontoris oma sõbrale ütlesin, tähendab tegelikult, et ma lähen edasi. Ja seda maksab meeles pidada.

Ilmunud ajakirjas “Värske Rõhk”, nr 40 / talv 2014.

Share this:

Like this: