Danmoi ehk Vietnami parmupill

danmoid
Kaasaegsed Vietnami vähemusrahvuste valmistatud danmoid

Mängutehnika peamine erinevus lääne tüüpi pillidega võrreldes on, et oma kerguse tõttu ei pea danmoi’d vastu hambaid suruma, vaid võib mängida huulte pealt, mis annab suule ja keelele veidi rohkem vabadust ning avaldab vasakule käele vähem pinget. Pole mõtet kõrvutada tavalist parmupilli ja danmoi’d, et kumb on parem. Nad on erinevad pillid ning üks ei saa asendada teist.

Danmoi pärineb Kagu-Aasiast. Arheoloogilised leiud muideks viitavad sellele, et danmoi tüüpi parmupill on parmupillidest kõige arhailisem, n-ö parmupillide ema, ehk siis Kagu-Aasiat tihtipeale peetaksegi parmupilli sünnimaaks (kuigi on väga tõenäoline, et mitmel pool maailmas on ka Kagu-Aasiast sõltumatult parmupille valmistatud) . Varasemalt tehti Kagu-Aasias analoogseid pille peamiselt bambusest, aga (kuulujutu järgi) pärast Vietnami sõda, kui kõikjal vedeles külluses padruni- ja mürsukesti, leiti, et neist saab häid pille teha ja hakatigi valmistama ka messingist instrumente. Sellest ajast peale on messingist ja huulte pealt mängitavad parmupillid muutunud kogu maailmas aina populaarsemaks ning tänaseks on tekkinud koolkond mängijaid, kes eelistavad danmoisid Lääne tüüpi parmupillidele.

Veel on teada, et Kagu-Aasia hõimud mängivad parmupilli veidike sarnase loogikaga nagu saamid oma joikusid laulavad. Ehk siis, saamidele joigu ja Kagu-Aasia hõimudele danmoi mängu puhul ei ole tegemist klassikalises mõttes muusikaga – pigem on see midagi meditatsiooni taolist, kus tähtis ei ole dramaturgiline kõver, algus, lõpp ega isegi mänguosavus.

Märkimist väärib ka tõik, et mitmetes hõimudes on parmupill ajalooliselt olnud kasutusel peamiselt kurameerimisvahendina. Nimelt, noorte inimeste vaheline näost näkku rääkimine on paljudes Kagu-Aasia hõimudes olnud tabu, mistõttu leiti võimalus selles tabust mööda minna läbi parmupillimängu. Peigmehekandidaadid käisid öösiti armastatud tüdruku onni taga parmupilli mängimas, tüdruk siis valis kõige ägedama mänguga poisi välja ja oligi asi korras. Tuleb tõdeda, et ka käsiloleva postituse autorit kummitab aeg-ajalt mõte, et mida paremini ta parmupilli mängib, seda ihaldatum armuke ta on. Tihtipeale öeldakse ka sõnu läbi parmupilli, mis Kagu-Aasia keelte tonaalsuse tõttu nende keelte kõnelejaile on eriti hõlbus.  “Noored hmongid on väga häbelikud. Kui nad armuvad ei räägi nad sellest kellelegi ega käi kohtingutel. Küll aga lähevad poisid öösel tüdrukutele seina taha ja kasutavad parmupilli, et läbi seina oma tundeid väljendada” kirjeldab Chong Moua Lee ühes Joan Rabinowitz’i poolt kirja pandud artiklis.

Tundub, et hmongidel on mingisugune üsna täpne parmupillikeel, mille mittetundjatesse vähemalt üks hmong suhtub kui kehvematesse mängijatesse. Sest ühe laheda video alt leidsin taolise kommentaari: “iam the real hmong……Now can anybody make it talks? if is not talking then your not playing it right….” Küllap selline suhtumine on pigem erand, aga annab siiski aimu hmongide parmupillikeele traditsioonidest.

Siin aga üks video “mikrofoniga rünnatud” hmongi naisest. Ta ei ole küll video võtmise hetkel väga teemas, aga annab aimu hmongide omapärasest mängutehnikast, mida lääne mängijate videotes nii väga ei näe.

Dan moil on palju sugulasi. Neist võib-olla tuntum on Hoho ehk Kou Xiang ehk mitu väikest dan moi’d ühte punti köidetuna. Tutvustan teile minu teada parimat Kou Xiang’i mängijat, Wang Li: